Uuel aastal uue hooga :)
Minus on jälle see tunne tagasi, see tunne, mis käsib kirjutada. Ta tuli tagasi 31. detsembril, aga ma lihtsalt ei ole jõudnud talle järele anda. Nüüd siis. Kummaline on tulla tagasi harjumuse juurde, mis vahepeal kadunud oli ja kindlasti ka natuke raske. Aga ma püüan, sest kirjutamine tuleb mulle kasuks ja mulle meeldib see ja nüüd ma jälle tahan seda ka siia teha. Sissejuhatus tehtud, kallid allesjäänud, kes ei väsinud mu blogipaastust ja siiani lugemas käivad, oodake, ma kirjutan siia veel. 500 pole enam kaugel ;) (tegelikult see siiski eesmärk ei ole)
K.
neljapäev, Jaanuar 07, 2010
kolmapäev, November 25, 2009
Remargid
Kõik on haiged. Gripiepideemia. Mina (veel) ei ole. Mu naaber harjutab väsimatult klaverit, vähemalt on ta Eesti hümnist üle saanud (vahepeal harjutas ta seda kolm tundi päevas). Märgipidu tuleb ikkagi ka minu jaoks(saab üks õhtu ilus olla). Jõgeval läks meil hästi (sellest kirjutan siis, kui aega tekib- that would be never). Sügis on pikk, pime ja masendav (ei midagi uut siin päikese all, oh wait, päikest ju pole). Matemaatika täidab mu õhtut (ja natuke patustan internetis). Mu blogi on hinge vaakumas ja ma ei tea, miks (natuke häirib). "Teise asumi" sain ka kätte (peale 3 kuud ootamist ja nüüd on see kolme päevaga läbi). Ja midagi tarka pole mul öelda (endiselt).
pühapäev, November 15, 2009
Veel üks halb sissekanne
Ma olen kohutav blogija, täpselt selline, nagu mulle endale ei meeldiks olla. Ei kirjuta suurt midagi ja kui, siis igavat. Ei saa ma lubada, et ma paranen, midagi on muutunud ja ma ei oska öelda, mis. Aga siis ma lähen oma igava sissekande juurde oma nädalast.
See oli kohutavalt raske, aga samas saavutatud sai palju. Kool on see, mis teeb raskeks kõik. Kuidagi oli juhtunud nii, et sellele nädalale oli kuhjunud palju: mitmed kontrolltööd ja mul ja Triinul ka kunsti esitlus. Mõelda võib, et mis seal ikka, aga tegelikult on 40 minutit täis uusi teadmisi pikkida päris raske. Kuid me saime sellega hakkama ja õpetaja ütles, et see on kõige põhjalikum ettekanne, mida ta kuulnud on. Rõõm saavutusest täitis mind.
Enda jaoks ei olnud sellel nädalal väga aega, näitering on ka läinud nõudvamaks. Loomulik kah, kaks proovi etenduseni. Samas ei olnud väga lahe neljapäeval koju jõuda peale 14 tundi kodust eemal olekut.
Samuti sain ma Eliisele matat õpetatud ja see tingi kolmapäeval kell 21 koju jõudmise ja järgmisel päeval oli mata töö mul endal.
Aga elu ei ole ju ainult kole. Reedel, kui mul ei olnud jõudu minna esimestesse tundidesse, votlis Triin laeva, värvis selle roheliseks ja kirjutas Kati peale. Ta rääkis, et ajalootunnis oli see tema ja Anu vahel laua peal, mind asendamas. Minu arvamuse kohaselt oli see temast väga nunnu.
Ja kui käes on reede õhtu, unustavad kõik oma tegemised ja mured. Sel nädalal toimus kokkusaamine, millele tulnud inimesi võiks nimetada "Long-time, no see". Oli vahva ja põnev. koju jõudsin siis, kui kell oli juba hommikune.
Laupäeval olin tööl ja täiesti uskumatult oli õhtune vahetus parem kui hommikune. Õhtul olid inimesed ilusad ja head- sõbralikud ja naeratavad. Kummaline oli näha nii harjunud kurjade kivinägude asemel tõesti inimesi. Minu tuju paranes küll väga palju selle tõttu, aga ma juba olen selline inimene, ked mõjutavad sellised asjad.
Elu on igaviku kontsentraat.
K.
See oli kohutavalt raske, aga samas saavutatud sai palju. Kool on see, mis teeb raskeks kõik. Kuidagi oli juhtunud nii, et sellele nädalale oli kuhjunud palju: mitmed kontrolltööd ja mul ja Triinul ka kunsti esitlus. Mõelda võib, et mis seal ikka, aga tegelikult on 40 minutit täis uusi teadmisi pikkida päris raske. Kuid me saime sellega hakkama ja õpetaja ütles, et see on kõige põhjalikum ettekanne, mida ta kuulnud on. Rõõm saavutusest täitis mind.
Enda jaoks ei olnud sellel nädalal väga aega, näitering on ka läinud nõudvamaks. Loomulik kah, kaks proovi etenduseni. Samas ei olnud väga lahe neljapäeval koju jõuda peale 14 tundi kodust eemal olekut.
Samuti sain ma Eliisele matat õpetatud ja see tingi kolmapäeval kell 21 koju jõudmise ja järgmisel päeval oli mata töö mul endal.
Aga elu ei ole ju ainult kole. Reedel, kui mul ei olnud jõudu minna esimestesse tundidesse, votlis Triin laeva, värvis selle roheliseks ja kirjutas Kati peale. Ta rääkis, et ajalootunnis oli see tema ja Anu vahel laua peal, mind asendamas. Minu arvamuse kohaselt oli see temast väga nunnu.
Ja kui käes on reede õhtu, unustavad kõik oma tegemised ja mured. Sel nädalal toimus kokkusaamine, millele tulnud inimesi võiks nimetada "Long-time, no see". Oli vahva ja põnev. koju jõudsin siis, kui kell oli juba hommikune.
Laupäeval olin tööl ja täiesti uskumatult oli õhtune vahetus parem kui hommikune. Õhtul olid inimesed ilusad ja head- sõbralikud ja naeratavad. Kummaline oli näha nii harjunud kurjade kivinägude asemel tõesti inimesi. Minu tuju paranes küll väga palju selle tõttu, aga ma juba olen selline inimene, ked mõjutavad sellised asjad.
Elu on igaviku kontsentraat.
K.
pühapäev, November 08, 2009
Nädalavahetus jälle
Mm...laupäeva õhtu/öö/pühapäeva varahommik. Möödas on pool nädala vahetamisele kuluvast ajast. Tänane päev on läinud kiiresti, sellesse mahtus 4 tundi tõsist tööd asjadega, mis on vaja valmis saada ja tädi sünnipäev, hiljem ka Estri ja Looraga kinoskäik. On olnud mõnus päev ja ka reede õhtu oli mõnus oma kummalisel kombel. Homme ootab töö. Lumi võiks maha jääda, elu tundub kohe ilusam, kui lumi on maas. Yeah, I'm random.
K.
K.
reede, Oktoober 30, 2009
Inglismaal, isiklikel põhjustel
Eelmisel laupäeval kell 12 lahkusin ma Eesti pinnalt Easyjetiga, et veeta järgnevad neli päeva Inglismaal, kuhu minek oli puhtalt isiklikel põhjustel.
Kaks ja pool lennutundi olid väga unised, sest reedel oli toimunud rebaste pidu ja magamine ei olnud olnud prioriteetne. Stanstedi lennujaam tervitas mind oma kohutava suurusega- see on kõige suurem lennujaam, milles ma viibinud olen, teised jäävad ikka palju maha. Lõpuks jõudsin siiski ka läbi viimaste väravate ja seal ootas mind juba Viljar. Rõõm ja sürreaalsustunne olid väga suured, sest alles eelmisel pühapäeval oli tema Eestist läinud ja mulle öelnud: "Näeme laupäeval". See laupäev oli lõpuks käes. 40 minutit rongisõitu ja Cambridge. Esimesel päeval muud ei teinudki peale linnatuuri. Cambridge on kohutavalt nunnu linn. Kui kujutada ette sellist Sims'ilikku elu- telliskivimajad, hekid ja lillepeenrad, siis täpselt selline see oligi. Ning ülipalju on jalgrattureid ja mitte keegi ei saa neist surma ja neid ei vaadata pilguga, mis ütleb "hull ja suitsiidile kalduv". Imeliselt armas. Ja keset linna on koht, mida meie omavahel nimetasime Narniaks, mis tegelikult kannab nime Parker's Piece ja on üks suur-suur roheala. Narnia on ta aga sellepärast, et suure roheala keskel asub üks laternapost, täpselt nagu Narniasse külvatud laternapost. Kummaline on, et nii suure maa-ala peale on vaid üks valgusti. Wiki ütleb, et see on 100 000 ruutmeetrit suur ja et seal kunagi ammu pandi paika jalgpallireeglid. Minagi veetsin aega seal istudes ja Narnia-laternat vaadates ja mõeldes, kui tore oleks ka nii nunnus linnas elada. Poodlemisele kulutasime ka küllaltki palju aega, täpsemalt neli tundi. Suur osa ajast läks erinevate raamatupoodide kammimisele, sest aasta lõpp läheneb ja mu Moleskine saab otsa ja mul on uut vaja, sest mulle hirmsasti meeldib olla selle brändi ori. Kahjuks ei olnud seda õiget.
Mul tekkis seal olles päris mitu korda tunne, et ma elan maailma äärel. Esiteks siis, kui Rowan mind kohates küsis, kas ma lendasin siia "all the way from Estonia". Jah, inimesed ei tea, kus Eesti asub, aga see on siiski Euroopas ja kaks ja pool tundi lennata ei ole ju nii kohutav. Sel hetkel oli mul küll tunne, nagu Eesti oleks mingi kolmanda maailma riik nende jaoks. Teist korda tekkis see tunne mul siis, kui me läksime Londonisse ja see võttis vaid 45 minutit. Ma lähen rongi peale ja 45 minuti pärast olen ma ühes Euroopa suurlinnas. Ülinormaalne. Meil jõuab sama ajaga Kohilasse. Kohutav vahe minu arvates. Kolmas kord oli siis, kui me rääkisime Pariisist ja ma sain teada, et Londonist Pariisi saab rongiga. Kahe ja poole tunniga. Ma usun, et Tallinnast lennukiga Pariisi ja sealt kesklinna jõudmiseks läheb kauem aega. Nagu me Triinuga MSN-is leidsime, on meie asi valida parema kliima ja asukohaga paik elamiseks.
Kurjad inglise asjad on endiselt jõus. Ma vihkan neid kraane ja uksi. Lisaks ei meeldi mulle ka see, et poed ja pubid pannakse vara kinni. Pühapäeval pandi poed kinni kell viis, ainult supermarketid olid kauem lahti. Ning pubi, mis pandi kõige hiljem kinni ja kuulutas, et tal on "late license", sulges uksed kell 1. Meie mitteheaoluühikskonna juures on see kummaline nähtus, aga ka poepidajad ja pubitöötajad tahavad magada.
Londoni päev oli ka kavas. Peamiselt möödus see Toweris. "Need roomlased on hullud," ütles Obelix ja sama võiks öelda inglaste kohta. Miks nad panevad asjale nimeks "torn", kui see tegelikult on "megasuur kindlus, mille läbikäimine võtab kolm ja pool tundi aega"? Ei oska vastata, aga täpselt nii on. Kroonijuveelid on muidugi silmi särama panevad. Ja ühes kohas olid välja pandud 12 134 (jah, see arv jäi mulle meelde) teemanti. Täiesti hämmastav. Vangitornid on muidugi häirivad ja hingekriipivad, mulle üldse ei meeldi sellised paigad. Londonis käisime ka Saint Pauli katedraali juures ja üle Tower bridge'i ja Millennium bridge'i. Õhtu lõpuks jõudsime ka Trafalgar square'ile, mille otsimine meil võttis aega ja seiklusi metrooga ja tänavatel. Kell seitse oli juba väga pime ja Trafalgarilt läksimegi tagasi King's crossi ja rongile.
Traditsioonid on tegijad Inglismaal igal pool ja ka toiduvalmistamisel. Pühapäeval käisime söömas Sunday roasti, mis on kartulitest, hernestest, porganditest, brokkolist, lihast ja Yorkshire'i pudingust koosnev praad. Sealihaga käis kaasas ka õunakaste, mis tegelikkuses on lihtsalt hapum õunamoos, jälle need hullud inglased. Ja Yorkshire'i puding on ka tegelikult taignamoodustis. Teine traditsiooniline toit, mida sõime, oli sausage and mash, mis oli tõeliselt hea. Neisse vorstidesse nad olid raatsinud isegi maitseaineid panna :)
Kuna ma siiski külastasin filmiüliõpilast, kuulus programmi ka filmide vaatamine. Menüüs olid seekord "UP", "Last House on the Left" ja "17 again". "UP" pani mind neli korda nutma, see oli liiga kurb ja armas. Jah, hale minust, on küll. "Last house" sundis mind hirmujudinates veetma aega, aga üle pika aja film, mis tõsiselt creepy oli. Nii creepy, et me vaatasime minu tungival nõudmisel selle järel South Parki sexual harassment panda osa. "17 again" oli romcom nagu oodata võis, natuke veniv, aga kokkuvõttes siiski vaadatav. Lahkusin sealt kahe filmi võrra rikkamana- Sam Raimi "The Hills Have Eyes" originaaliga ja Al Gore'i "The Inconvenient truth". Kumbki maksis 2 naela, ehk umbes 35 krooni. Ja kõik Videviku fännid- need raamatud maksid viis naela tükk.
Hoolimata sellest, et me veetsime neli päeva pidevalt koos ja vahepeal tundus seda lausa liiga palju ja närvidele hakkav olevat, nutsin ma rongijaamas.
Ja rongis.
Ja lennujaamas.
Kaks ja pool lennutundi olid väga unised, sest reedel oli toimunud rebaste pidu ja magamine ei olnud olnud prioriteetne. Stanstedi lennujaam tervitas mind oma kohutava suurusega- see on kõige suurem lennujaam, milles ma viibinud olen, teised jäävad ikka palju maha. Lõpuks jõudsin siiski ka läbi viimaste väravate ja seal ootas mind juba Viljar. Rõõm ja sürreaalsustunne olid väga suured, sest alles eelmisel pühapäeval oli tema Eestist läinud ja mulle öelnud: "Näeme laupäeval". See laupäev oli lõpuks käes. 40 minutit rongisõitu ja Cambridge. Esimesel päeval muud ei teinudki peale linnatuuri. Cambridge on kohutavalt nunnu linn. Kui kujutada ette sellist Sims'ilikku elu- telliskivimajad, hekid ja lillepeenrad, siis täpselt selline see oligi. Ning ülipalju on jalgrattureid ja mitte keegi ei saa neist surma ja neid ei vaadata pilguga, mis ütleb "hull ja suitsiidile kalduv". Imeliselt armas. Ja keset linna on koht, mida meie omavahel nimetasime Narniaks, mis tegelikult kannab nime Parker's Piece ja on üks suur-suur roheala. Narnia on ta aga sellepärast, et suure roheala keskel asub üks laternapost, täpselt nagu Narniasse külvatud laternapost. Kummaline on, et nii suure maa-ala peale on vaid üks valgusti. Wiki ütleb, et see on 100 000 ruutmeetrit suur ja et seal kunagi ammu pandi paika jalgpallireeglid. Minagi veetsin aega seal istudes ja Narnia-laternat vaadates ja mõeldes, kui tore oleks ka nii nunnus linnas elada. Poodlemisele kulutasime ka küllaltki palju aega, täpsemalt neli tundi. Suur osa ajast läks erinevate raamatupoodide kammimisele, sest aasta lõpp läheneb ja mu Moleskine saab otsa ja mul on uut vaja, sest mulle hirmsasti meeldib olla selle brändi ori. Kahjuks ei olnud seda õiget.
Mul tekkis seal olles päris mitu korda tunne, et ma elan maailma äärel. Esiteks siis, kui Rowan mind kohates küsis, kas ma lendasin siia "all the way from Estonia". Jah, inimesed ei tea, kus Eesti asub, aga see on siiski Euroopas ja kaks ja pool tundi lennata ei ole ju nii kohutav. Sel hetkel oli mul küll tunne, nagu Eesti oleks mingi kolmanda maailma riik nende jaoks. Teist korda tekkis see tunne mul siis, kui me läksime Londonisse ja see võttis vaid 45 minutit. Ma lähen rongi peale ja 45 minuti pärast olen ma ühes Euroopa suurlinnas. Ülinormaalne. Meil jõuab sama ajaga Kohilasse. Kohutav vahe minu arvates. Kolmas kord oli siis, kui me rääkisime Pariisist ja ma sain teada, et Londonist Pariisi saab rongiga. Kahe ja poole tunniga. Ma usun, et Tallinnast lennukiga Pariisi ja sealt kesklinna jõudmiseks läheb kauem aega. Nagu me Triinuga MSN-is leidsime, on meie asi valida parema kliima ja asukohaga paik elamiseks.
Kurjad inglise asjad on endiselt jõus. Ma vihkan neid kraane ja uksi. Lisaks ei meeldi mulle ka see, et poed ja pubid pannakse vara kinni. Pühapäeval pandi poed kinni kell viis, ainult supermarketid olid kauem lahti. Ning pubi, mis pandi kõige hiljem kinni ja kuulutas, et tal on "late license", sulges uksed kell 1. Meie mitteheaoluühikskonna juures on see kummaline nähtus, aga ka poepidajad ja pubitöötajad tahavad magada.
Londoni päev oli ka kavas. Peamiselt möödus see Toweris. "Need roomlased on hullud," ütles Obelix ja sama võiks öelda inglaste kohta. Miks nad panevad asjale nimeks "torn", kui see tegelikult on "megasuur kindlus, mille läbikäimine võtab kolm ja pool tundi aega"? Ei oska vastata, aga täpselt nii on. Kroonijuveelid on muidugi silmi särama panevad. Ja ühes kohas olid välja pandud 12 134 (jah, see arv jäi mulle meelde) teemanti. Täiesti hämmastav. Vangitornid on muidugi häirivad ja hingekriipivad, mulle üldse ei meeldi sellised paigad. Londonis käisime ka Saint Pauli katedraali juures ja üle Tower bridge'i ja Millennium bridge'i. Õhtu lõpuks jõudsime ka Trafalgar square'ile, mille otsimine meil võttis aega ja seiklusi metrooga ja tänavatel. Kell seitse oli juba väga pime ja Trafalgarilt läksimegi tagasi King's crossi ja rongile.
Traditsioonid on tegijad Inglismaal igal pool ja ka toiduvalmistamisel. Pühapäeval käisime söömas Sunday roasti, mis on kartulitest, hernestest, porganditest, brokkolist, lihast ja Yorkshire'i pudingust koosnev praad. Sealihaga käis kaasas ka õunakaste, mis tegelikkuses on lihtsalt hapum õunamoos, jälle need hullud inglased. Ja Yorkshire'i puding on ka tegelikult taignamoodustis. Teine traditsiooniline toit, mida sõime, oli sausage and mash, mis oli tõeliselt hea. Neisse vorstidesse nad olid raatsinud isegi maitseaineid panna :)
Kuna ma siiski külastasin filmiüliõpilast, kuulus programmi ka filmide vaatamine. Menüüs olid seekord "UP", "Last House on the Left" ja "17 again". "UP" pani mind neli korda nutma, see oli liiga kurb ja armas. Jah, hale minust, on küll. "Last house" sundis mind hirmujudinates veetma aega, aga üle pika aja film, mis tõsiselt creepy oli. Nii creepy, et me vaatasime minu tungival nõudmisel selle järel South Parki sexual harassment panda osa. "17 again" oli romcom nagu oodata võis, natuke veniv, aga kokkuvõttes siiski vaadatav. Lahkusin sealt kahe filmi võrra rikkamana- Sam Raimi "The Hills Have Eyes" originaaliga ja Al Gore'i "The Inconvenient truth". Kumbki maksis 2 naela, ehk umbes 35 krooni. Ja kõik Videviku fännid- need raamatud maksid viis naela tükk.
Hoolimata sellest, et me veetsime neli päeva pidevalt koos ja vahepeal tundus seda lausa liiga palju ja närvidele hakkav olevat, nutsin ma rongijaamas.
Ja rongis.
Ja lennujaamas.
laupäev, Oktoober 17, 2009
"Gamer"
Üle pika aja käisin jälle kinos koos Estriga. Viimasel ajal oleme me pigem vaadanud filme kodusest arvutist, keegi ei sega ja kallis ka pole. Kui aga Ester täna teatas, et "Gamer" on Kosmosesse jõudnud, ei olnud pikka kahtlemist ning kampsuni ja kinnastega varustatult ma kino poole läksingi. Filmi süžee on natuke nagu "Surmarallil". On üks mäng, milles osalejad on päris inimesed, mäng ise on jookse-hüppa-tulista. Konks on selles, et mängus osalejad on surmamõistetud kurjategijad ja mäng on neile vanglast pääsemise võimalus- nimelt tuleb elus püsida 30 missiooni ja oledki vaba. Loomulikult ei ole aga mängu looja sellest huvitatud. Eriti vähe on ta huvitatud sellest, et maailm tema kurjadest plaanidest teada saab. Kiired kaadrivahetused kõige suurema märuli ajal on natukene häirivad, mulle ei meeldi selline kiire vilkumine. Kuri geenius oli "Dexterist" tuntud Michael C. Hall, kellele tunduvad need psühhopaadirollid sobivat. Gerard Butler, kes on maailmapäästja ja muidu möllumees, on seda ka seal. Vot nii.
Ilm on kole, aga elu on ilus.
K.
Ilm on kole, aga elu on ilus.
K.
reede, Oktoober 09, 2009
OMG, ka mina sain load
Minu pikk ja raske tee autojuhilubade nimel on nüüd lõpuni käidud. Täna ma sain lõpuks läbi ARK sõidueksamist. On kujuteldamatu tunne, kui sa oled sellega hakkama saanud. Kolmandal korral, muide. Kes veel ei tea, siis iga kord maksab 600 krooni. Ja teooriaeksam on 400 krooni. Ning lubade väljastamine lisaks veel 400 krooni. Kokku on mul läinud sellele teele väga palju raha, mõni teine oleks kolm korda juba load kätte saanud, aga minuga see nii ei olnud. Seda suurem aga on rõõm. Ma reaalselt hüppasin täna ARK parklas. Magnetiga roheline leht on veel ostmata ja load füüsilisel kujul kätte saamata, aga see juhtub max nädala pärast.
Lubadega,
K.
Lubadega,
K.
Telli:
Postitused (Atom)
