A round of applause please

Lugu sellest, kuidas ma oma jõulukingid ise halvemaks suutsin teha kui nad tegelikult on. Luban, et lool on õnnelik lõpp.
Kingitus, mille ma sain, oli piklik ja raputades kolises. Tegin lahti ja olin täis mõistmatust. Taipasin, et kaks pulka käivad keermetega üheks pulgaks kokku. Endiselt täis mõistmatust, küsisin ma, kas minu tulevasele geograafiaõpetaja karjäärile mõeldes sain ma kingiks kaardikepi. Ja poole selle lause peal ma taipasin, et see ei ole mitte kaardikepp, vaid piljardikii. FML. Ise hakkasin ka naerma, et ma nii juhm olin.
Kingitus number kaks. Katsun läbi paberi ja tuvastan, et kingitusel on kõrv. Ilmselt tass. Avan paki ja leian, et see pole mitte lihtsalt tass, vaid termotass. Püha lihtsameelsust täis mina küsin, et miks mulle termotass kingiti, mul ju kodus neid neli tükki. Selle peale öeldakse, et tee see siis enne tühjaks, kui kasutama hakkad. Sees leidus pakike, milles käekell. Ja mina arvasin, et ma sain termotassi. FML.

K.