Life's a bitch and then you die- "Biutiful"

Here be spoilers, sest ma ei ütle ilma spoileriteta midagi.
Kinod on siiski nõuks võtnud, et inimesed võiksid vaadata selle aasta üht Oscari-nominenti, Inarritu filmi "Biutiful" ja seansiajad normaalsemale ajale liigutanud. Teisipäeval selle asemel, et vaadata koolis "Katõni", läksime kinno ja vaatasime "Biutifuli".
Kokkuvõttes ei ole eriti vahet, kumba neist vaadata, mõlemad on äärmiselt traumeerivad ja kurvad filmid, aga erineval moel. Kui ma filmi vaatasin, siis sain silmad märjaks vähemalt kolmel korral, nii kurb oli lihtsalt. Ühe pöörde ma suutsin ka ette ära näha, niiet see ei olnud väga huvitav, aga kuna see oli poole filmi peal, siis äkki olin ma vaatajana ära harjunud selle filmi suunaga, milleks on pidev halvemuse poole liikumine. Filmi vaadates ei saanud ma sellest aru, aga kui Viljar pärast challenge-s mind nimetama üks õnnelik hetk sellest filmist, siis mõistsin ma, et neid ei olnud. Kokkuvõttes võiks selle filmi tunnuslause olla "Life's a bitch and then you die", sest see on täpselt see, mis seal juhtub. Väärib vaatamist küll, aga parem aeg oleks suvel, sest praegu kinost pimedusse ja külma tulla ei olnud üldse meeldiv. Kodus vaadata ilmselt seda ei suudaks, liiga palju oleks ahvatlust see pooleli jätta, mitte sellepärast, et film oleks halb, vaid sellepärast, et see on täiesti ja lõpuni masendav. Kinosaalist väljudes oli sees tühi tunne, mille äraajamiseks läks vaja "The Amazing Race'i" ja "How I met your mother'i" vaatamist.

K.