Inimesed jagunevad selle järgi, mida nad hüveks ja õnneks peavad kolmeks: need, kes hindavad naudinguid, need, kes hindavad edu ja need, kes hindavad mõtlemist. Kõige lihtsam on õnnelik olla esimesse klassi, Aristotelese kohaselt kõige madalamasse klassi kuuluvatel inimestel ja ilmselt seetõttu on neid inimesi ka kõige rohkem. Naudingutel põhinev õnn on lihtsakoeline, sest naudinguid leidub palju ja need on enamjaolt inimesele kättesaadavad ja kui ei ole, on lihtne koondada oma tähelepanu mõne teise naudingu saavutamisele ja eelmine lihtsalt kõrvale heita ja sellele enam mitte mõelda. Teise klassi kuuluvatel inimestel on õnnelik olla natuke keerulisem kui neil, kes leiavad õnne naudingutes. Õnne edukusest leides on vähempopulaarne kui õnne naudingutest leides, sest edu saavutamiseks peab tegema pidevat tööd, naudingu saavutamiseks aga on vaja teha vaid piiratud hulk ja nauding saabub. Samuti naudingu saavutatuna ei ole enam tagasiteed, miski ei võta seda ära. Jah, nauding möödub, kuid mitte väevõimuga. Edu aga on palju hapram kui nauding, sest sõltub ka teistest, kes ka edu saavutada soovivad. Hoolimata sellest, et nii naudinguid kui edu on piiratud hulk, on edu saavutamise nimel palju tihedam rebimine. Edu on miski, mida saavutatakse, et seda hoida. Millise hinnaga, on iseküsimus, sest nagu kõik mägironijad ja oma ala tipud teavad, on tipus olemine väga üksik. Ernest Hemingway on öelnud, et kõige haruldasem nähtus on õnnelikkus intelligentsete inimeste seas. Neid, kes hindavad õnnena mõtlemist, on kõige vähem ja on mõistetav miks. Mõtlemisvõimet õnnena käsitleda on keeruline ja paljud ei ole selleks suutelised ja on ka neid, kes oleksid suutelised, kuid ei soovi seda teha, sest neil puudub tahe. Kolmandasse, Aristotelese järgi kõige kõrgemasse gruppi kuuluvad inimesed ei pruugi end kunagi täielikult õnnelikuks lugeda, sest alati on neis kahtlus, kas ei ole siiski midagi veel hüvelisemat. Siiski on ka mõtlemist hinnates võimalik saavutada õnnelik olemine.
RTFM,
K.
0 kaasamõtlejat:
Postitage kommentaar