"Minu Eesti 2"- mõtlikum ja aeglasem, aga ikkagi Eesti

"Minu Eesti" ja selle järg on väga erinevad raamatud, esimene neist ei olegi väga Eesti-keskne, teise tegevustik toimub 95% ajast Eestis. Kaanepiltide poolest meeldis mulle esimene oluliselt rohkem, tekitas emotsiooni ja seoseid, teine oli kuidagi igavam ja ülevaadatavam. Alapealkirja puhul on teine aga oluliselt õnnestunum, sest kogu teise raamatu tegeleb Justin küsimusega, mida ta tahab. Nagu korralikus muinasjutus ikka, leiab ta lõpuks selle, mida ta tahab :)
Esimene raamat oli oluliselt humoorikam ja kergem lugeda kui teine seda oli. Aga nagu Justini kaastöötaja ütleb, siis varem oli ta poiss ja nüüd on ta mees. Ilmselt on nii ka raamatuga, esimene oli teismeline poiss ja teine täiskasvanud mees. Teises raamatus toimuv soul-searching ei ole miski, mida ma tegelikult ootasin seda raamatut lugedes, kuid ega see halb ka ei olnud. Kohati lihtsalt natuke igav.
Loomulikult tuleb kiita Justini sõnaseadmisoskust, minu lemmikkoht on see, kui ta ütleb, et tema lemmikseltskonnategelane on Anu Saagim, kellel on tõbine pilk ja missioon olla nii naeruväärne kui vähegi saab. Mõned võrdlused on veel väga naermaajavalt tabavad. Suure pimeduse ja halluse tänavapildis äramärkamine novembris on ka väga kergesti suhestutav, sest just selle läbielanuna teavad kõik, mida see tähendab.
Hästi head tööd on teinud ka esimese raamatu tõlkinud Raivo Hool, sest hoolimata sellest, et eesti ja inglise keel oma väljendite poolest erinevad suurel määral oli väga tore lugeda tekstist ainult eesti keelele omaseid väljendeid ja see, kui tundub, et raamat ongi eesti keeles kirjutatud ja tegelikult ei ole, on ju kõige suurem kiitus, mida tõlkija kuulda võib. Kudos!
Ilmselt on oodata ka kolmandat ja ehk ka neljandat raamatut, kuigi ilmselt tempo aeglustub veelgi, sest kõige suuremad šokid (sült ja välikäimla) on juba üle elatud.

K.